1993. aasta lõpus oli Eestis liikluskindlustusega kaitstud ligi 244 000 sõidukit. 2026. aasta juunis oli neid meie teedel enam kui 900 000. Nende kahe arvu vahele mahub rohkem kui kolm aastakümmet Eesti liikluse, sõidukipargi, teede, tehnoloogia ja liikluskindlustuse kiiret arengut. Eesti taasiseseisvumise 35. aastapäev annab põhjuse heita pilk tahavaatepeeglisse ning vaadata, kust liikluskindlustus alustas ja kuhu oleme tänaseks jõudnud.

Eesti Vabariigi taastamise järel avanes meie teedel sootuks teine pilt kui täna. Autopargis andsid veel tugevalt tooni nõukogude ajast tuttavad Žigulid ja Moskvitšid, sekka Volgad, Zaporožetsid ja UAZ-id. Piiride avanedes hakkasid nende kõrvale kiiresti jõudma Lääne-Euroopast ja Soomest toodud kasutatud Fordid, Datsunid, Opelid, Volkswagenid ja teised popid automargid. Tänaseks on tolleaegsest tagasihoidliku valikuga autopargist saanud erakordselt kirju sõidukite maailm. Meie teedel liiguvad kõrvuti väikesed linnaautod ja suured maasturid, perebussid ja sportautod, elektri- ja sisepõlemismootoriga sõidukid, mis on märksa võimsamad ja tehnoloogiliselt keerukamad kui kolmkümmend viis aastat tagasi.

Just selles kiiresti muutuvas Eestis pandi 1990. aastate alguses alus tänasele liikluskindlustusele. Koos kiiresti kasvava ja üha mitmekesisema sõidukipargiga pidi arenema ka süsteem, mille ülesanne oli algusest peale üks – tagada, et liiklusõnnetuses kannatanu ei jääks oma murega üksi.

„Teadaolevalt jõustus esimene liikluskindlustuse leping Eestis 1. juulil 1993. Kes selle sõlmis, selle kohta paraku andmeid säilinud ei ole. Olin toona Balti Kindlustuse noor kindlustusagent ja eks teadmatust oli palju, sest keegi meist ei osanud ette kujutada, milliseks muutuvad järgmise kolme aastakümnega Eesti liikluskultuur, autopark või liikluskindlustus ise. Palju tuli õppida töö käigus ja lahendusi luua olukordadele, mida varem polnud olemaski. Täna on päris eriline vaadata tagasi aega, mil kõik alles algas, ja mõelda, et sellest on kasvanud süsteem, mis kaitseb praegu 910 377 sõidukit,“ meenutas praegune Eesti Liikluskindlustuse Fondi (LKF) juhatuse liige Lauri Potsepp, kes töötas 1993. aastal toonase Balti Kindlustuse AS-i, tänase ERGO Kindlustuse eelkäija, kindlustusagendina.

Kindlustusjuhtumi hüvitis on seitsmekordistunud, kindlustuse hind püsinud pea muutumatuna

1993. aastal oli ühe liikluskindlustuse õnnetuse keskmine kahju toonases rahas ligikaudu 5300 krooni ehk tänases vääringus 341 eurot. 2026. aasta esimesel poolel aga 2400 eurot ehk seitse korda suurem kui aastal 1993. Keskmine aastane liikluskindlustuse makse oli 1993. aastal ligikaudu 1140 krooni ehk 73 eurot, tänavu esimesel poolaastal aga 127 eurot. 

„Need numbrid näitavad hästi, kui palju on liikluskindlustus nende aastakümnetega muutunud. Ühe õnnetuse keskmine hüvitis on kasvanud seitse korda, kuid liikluskindlustuse hind kaugeltki mitte. Selle taga on eluterve konkurents kindlustusseltside vahel, küps kindlustusturg, hea andmevahetus ja analüüsivõimekus ning tehnoloogia ja automatiseerimise laialdane kasutamine. Rõõm on näha, kui palju on selle ajaga arenenud ka teenused. Kui algusaastatel tähendas liikluskindlustuse sõlmimine paberite täitmist ja käsitsi asjaajamist, siis täna saab igaüks lepingu sõlmida mõne nupuvajutusega paari minuti jooksul,“ võttis Potsepp enam kui kolme aastakümne pikkuse teekonna kokku.

Õnnetuste kallinemise taga on omakorda suuresti muutunud sõidukid. Tänapäeva auto on täis elektroonikat, andureid, kaameraid ja juhiabisüsteeme ning ka pealtnäha väike plekimõlkimine võib tähendada mitme kalli detaili vahetamist ja seadmete uuesti kalibreerimist.
„Kunagi võis väikese kõksu järel piisata mõlgi väljalöömisest ja uuest värvikihist. Tänapäeval võib samas kohas olla lisaks kaitserauale kaamera, radar või mitu andurit. Auto on turvalisem ja targem, aga paratamatult ka keerulisem ja kallim remontida,“ selgitas Potsepp liikluskindlustuse juhtumite kallinemise tagamaid.

Enam kui kolme aastakümnega on liikluskindlustuse õnnetuste arv kasvanud üle seitsme korra
1993. aastal registreeriti Eestis 4890 liikluskindlustuse õnnetust ehk keskmiselt 13 päevas. Sealt edasi kasvas õnnetuste arv koos autostumise ja liikluse tihenemisega kiiresti ning 2026. aasta esimese kuue kuuga juba 17 665 juhtumit ehk keskmiselt 98 päevas.

„1990. aastate liiklus oli tänasega võrreldes hoopis teistsugune. Piiride avanedes jõudis Eestisse hulgaliselt välismaalt toodud kasutatud autosid, millest osa oli tehniliselt väga kehvas seisukorras ja tänases mõistes sisuliselt romud. Juhte tuli kiiresti juurde, kuid kogemusi ja oskusi nappis. Kiiruse ületamine ja joobes juhtimine olid tõsised probleemid, turvavööd kasutati vähe ja helkureid sisuliselt ei kantud. Teed olid kehvemas seisus ning liiklusohutuse ennetustöö alles lapsekingades. Õnnetuste põhjused peegeldasid väga otseselt toonase liikluse ja ühiskonna kitsaskohti,“ meenutas LKF-i juhatuse liige Lauri Potsepp kolme aastakümne tagust liikluspilti.

Tänaseks pole muutunud mitte ainult õnnetuste arv, vaid ka liikluskäitumine ja kohad, kus õnnetused juhtuvad. Autode arvu kasv, linnaliikluse tihenemine ning suurte parklate rajamine kaubanduskeskuste juurde on toonud statistikasse üha enam väiksemaid plekimõlkimisi. Pea pool liikluskindlustuse õnnetustest toimub parklates ning mõne suurema kaubanduskeskuse parklas registreeritakse neid aastas sadu. Järjest kasvavaks murekohaks liikluses on juhi tähelepanu hajumine, sest telefoni kasutamine, navigatsiooniseadme seadistamine, söömine või joomine juhtimise ajal võtavad tähelepanu liikluselt ning suurendavad oluliselt õnnetusse sattumise riski.

Suurim võimalik hüvitis on kasvanud tuhandetest miljonitesse

Liikluskindlustuse algusaastatel räägiti hüvitistest veel kümnetes tuhandetes kroonides. 1993. aastal oli ühe liikluskindlustuse õnnetuse kindlustussumma kõigi kahjude peale kokku 50 000 krooni ehk tänases vääringus ligikaudu 3200 eurot. Sõidukile tekitatud kahju eest oli võimalik hüvitada kuni 30 000 krooni ehk ligikaudu 1900 eurot. Tänaseks on summad liikunud hoopis teise suurusjärku. Varakahju korral on kindlustussumma 1,3 miljonit eurot ning inimese vigastuse või surma korral 6,45 miljonit eurot ühe liikluskindlustuse õnnetusjuhtumi kohta.

„Kui panna toonased ja tänased summad inimese jaoks arusaadavasse mõõtkavasse, muutub vahe veelgi kõnekamaks. 1993. aastal vastas liikluskindlustuse 50 000-kroonine ülempiir ligi nelja aasta keskmisele brutopalgale. Tänane 6,45 miljoni euro suurune kaitse inimese vigastuse või surma korral võrdub enam kui 250 aasta praeguse keskmise brutopalgaga. Need arvud näitavad, kui palju tugevamaks on liikluskindlustuse seljatagune nende aastakümnetega saanud. Tänane liikluskindlustus suudab kanda ka selliste õnnetuste tagajärgi, mille ulatust oleks süsteemi algusaastatel olnud raske ette kujutada,“ võrdles Potsepp liikluskindlustuse toonast ja tänast võimekust.

Suurima võimaliku hüvitise suurenemine näitab, kuidas kindlustusturg on aastakümnete jooksul käinud kaasas hindade, elu ja inimeste vajadustega. Kui vajalik see areng on olnud, näitavad ilmekalt Eesti liikluskindlustuse ajaloo rahaliselt kõige kulukamad õnnetused.

Läbi aegade rahaliselt kõige suurem liikluskindlustuse juhtum pärineb 2011. aastast, kui sõiduk paiskus teelt välja ja kaasreisija sai üliraskeid vigastusi. Juhtumi hinnanguline kogukulu on 4,7 miljonit eurot, millest 2026. aasta juuni lõpuks oli liikluskindlustus kannatanule hüvitanud 1,4 miljonit eurot ning veel 3,3 miljonit makstakse perioodiliselt tulevikus. Ka järgmised läbi aegade kõige kulukamad liikluskindlustuse õnnetused on olnud inimkannatanutega juhtumid, mille tagajärjed võivad vajada samuti tähelepanu ja tuge veel aastaid või aastakümneid. 2018. aasta juhtumi hüvitis ulatub 3,6 miljoni euroni ja 2024. aasta õnnetuse puhul 3,5 miljoni euroni. 

„Läbi aegade kõige kulukamaid õnnetusi vaadates tuleb hästi esile, et liikluskindlustuse keskmes on inimene. Autot saab remontida või asendada ja siis on see peatükk lõpetatud. Aga raske vigastuse mõju võib inimese ja tema lähedaste elu varjutada aastakümneid. Just siin tuleb kõige paremini esile liikluskindlustuse tegelik väärtus – võimalus olla kannatanule toeks nii kaua ja sellises ulatuses, nagu õnnetuse tagajärjed seda nõuavad. See, et tänane süsteem seda suudab, on enam kui kolme aastakümne arengu üks olulisemaid väärtusi,“ tõi Potsepp esile liikluskindlustuse ühe olulisema väärtuse: olla olemas siis, kui abi on kõige rohkem vaja.

Liikluskindlustus sündis, et jääda

Liikluskindlustuse tänast toimimist vaadates on lihtne unustada, kui noor kogu süsteem tegelikult on. Selle loomisega alustati juba 1990. aasta suvel, ajal, mil Eesti polnud veel iseseisvust taastanud. Liikluskindlustuse seaduse ettevalmistamine kestis ligi poolteist aastat ning 4. juulil 1992 võttis Ülemnõukogu seaduse vastu. Algselt pidi seadus jõustuma 1. jaanuaril 1993, kuid vahetult enne seda puhkes tuline vaidlus selle üle, kas inimesed ja ettevõtted on uueks kohustuseks valmis. Seaduse jõustumine lükati poole aasta võrra edasi 1. juulile 1993 ning esimesed kolm kuud oli liikluskindlustus vabatahtlik. Kohustuslikuks muutus see 1. oktoobril 1993.

Need olid noore riigi kiired ja kohati üsna tormilised aastad. Eesti ehitas korraga üles oma seadusi, majandust ja uusi institutsioone ning liikluskindlustus oli üks osa sellest suurest ehitustööst. Samal ajal tuli vaadata juba Eestist kaugemale: Eesti liitus rahvusvahelise Rohelise Kaardi süsteemiga ning liikluskindlustus pidi algusest peale arvestama ka üle riigipiiride liikuva Eesti ja Euroopaga.

„Tagantjärele on päris põnev mõelda, millisel ajal liikluskindlustusele alus pandi. Eesti riik seisis ise alles oma uue ajastu lävel, aga juba tuli luua süsteem, mis pidi kestma ja arenema aastakümneid. Tänasest vaadates on hea tõdeda, et toona laotud vundament on hästi vastu pidanud ning liikluskindlustusest on saanud meie igapäevaelu loomulik osa,“ vaatas Potsepp tagasi liikluskindlustuse enam kui kolme aastakümne pikkusele teekonnale.

Enam kui kolmekümne aasta jooksul tehtud töö tegelikku väärtust ja liikluskindlustuse rolli Eesti ühiskonnas annavad kõige paremini edasi numbrid. Alates liikluskindlustuse süsteemi käivitumisest 1993. aastal kuni 2026. aasta esimese poolaastani on liikluskindlustus aidanud lahendada kokku üle 1 miljoni juhtumi tagajärgi ning maksnud nende eest hüvitisi kokku enam kui 1,4 miljardit eurot.

„Kindlustamine tasub end ära. Meil kõigil juhtub – ükskõik kui hoolikad me oleme, ei ole kõiki õnnetusi võimalik ära hoida. Küll aga saame olla valmis selleks, mis saab pärast. Just selleks kindlustus ongi: et õnnetuse korral oleks abi olemas ja elu saaks edasi minna,“ võttis Potsepp kokku liikluskindlustuse kõige olulisema mõtte.

Foto 1: 1990. aastate alguses valitses liikluskindlustuses anarhia. Kindlustusseaduste puudumise tõttu polnud avariis osalejatel tihti võimalustki omavahel kahjude hüvitamise osas kokkuleppele jõuda. Foto: Erik Prozes / Äripäev.

Foto 2: Liikluskindlustusfondi esimene oma maja Tööstuse tänaval. Foto: Liikluskindlustusfond.