Eesti tervishoiu rahastamise aruteludes on üks lahendus ammu küps: tööandja terviseedenduse maksuvaba piirmäär tuleb tõsta seniselt 400 eurolt vähemalt 1200 euroni. See ei ole ideoloogiline küsimus, vaid praktiline otsus, mis aitaks parandada inimeste ligipääsu arstiabile ja vähendada omaosalust.
Praegune piirmäär pärineb ajast, mil hinnatase ja tervishoiukulud olid teistsugused. Täna on see selgelt ajale jalgu jäänud ning piirab tööandjate võimalusi panustada töötajate tervisesse sisuliselt ja paindlikult.
Tööandjad ja töötajad on valmis
Tööandja tervisekindlustus on muutunud Eesti tööturul tavapäraseks, mitte erandiks. Seda kasutab juba iga neljas töötaja ning kasv tuleb üha enam sektoritest, kus seda varem vähem esines.
Ka töötajate ootus on üheselt mõistetav – enamik soovib tööandja pakutavat ravikindlustust. Küsimus ei ole enam selles, kas lahendus toimib, vaid selles, miks me selle arengut piirame.
Kehtiv süsteem sunnib valima
400-eurone piir tähendab praktikas, et tööandja peab valima sporditoetuse ja ravikindlustuse vahel. See ei arvesta töötajate tegelikke vajadusi, mis on väga erinevad.
Selline piirang ei toeta ei ennetust ega ravi – ega lõpuks ka töövõimelisuse säilimist.
Erasektori panus leevendab süsteemi survet
Tööandja ravikindlustus aitab juba täna katta kulusid, mis muidu jääksid inimese enda kanda, eriti teenustes, kus riiklik rahastus on piiratud, nagu näiteks hambaravi.
See tähendab, et tegemist ei ole lisakuluga riigile, vaid vastupidi – lahendusega, mis aitab koormust jagada ja parandab süsteemi toimimist tervikuna.
Aeg on teha otsus
Piirmäära tõstmine ei ole maksuerand, vaid investeering tervemasse ja töövõimelisemasse ühiskonda. Tööandjad on valmis panustama ja töötajad ootavad seda.
Nüüd on riigi kord anda selge signaal, et see suund on vajalik, ning teha otsus, mis toetab Eesti tervishoiu jätkusuutlikkust.
Loe täispikka arvamuslugu Äripäevast https://www.aripaev.ee/arvamused/2026/04/14/tuuli-parenson-tostame-tooandja-tervisekulude-piirmaara-1200-eurole.
